Eesti hagijas Nike

2006-08-30

Kuidas Nike maal käis ja mis sellest sai?

No maal käis Nike muidugi autoga ;) Ja maal sai ta teha igasugu pahandusi nagu aukude kaevamine ja virtsa sees püherdamine... aukude arvu ei tea täpsustada, Nike ka vaikib kui partisan, aga virtsa sees käis püherdamas täpselt kaks korda :)

Mõned jäädvustused reisist:


Hambaid puhastamas ning pärast söömist põldude vahel silgates
Luikedele jahti pidades ;)
Uus sõber - rottweiler Bairon :)

2006-08-24

Õnne valem

Mida on vaja eesti hagija perenaisel, et ta näole ilmuks kõrvuni naeratus?

Eks ikka näha teist samasugust kuradikesest šaakalit auto aknast välja vaatamas ;) ehk siis näha, et on ka teisi "hulle", kellele see tõug armsaks on saanud.

2006-08-23

Lihtsalt mõtteainest

KUIDAS SA VÕISID?
Jim Willis, 2001

Kui ma olin kutsikas, esinesin ma Sulle oma veidrustega ja panin Su naerma. Sa kutsusid mind enda lapseks ja hoolimata paljudest näritud kingadest ja paaristmõrvatud padjast, sain ma Sinu parimaks sõbraks. Kui ma olin pahandust teinud, vibutasid Sa oma sõrmega minu poole ja küsisid: "Kuidas Sa võisid?" Aga siis Sa leebusid, ja lükkasid muumber, et minu kõhtu sügada.

Sul oli kogu aeg kiire, aga ikka leidsid Sa aega, et minuga koos olla. Mäletan neid õhtuid, kui nuuskisin Sinu voodis ja kuulasin Sinu saladusi ja salajasi unistusi. Uskusin, et elu ei saagi olla parem. Me käisime pikkadel jalutuskäikudel ja jooksudel pargis, autosõitudel, jäätist söömas (sain ainult vahvli, sest sa ütlesid, et jäätis on koertele halb), ja ma tegin pikku uinakuid päikese käes, oodates, et Sa päeva õhtul koju tuleksid.

Lõpuks hakkasid Sa aina rohkem aega tööl veetma ja pühendusid oma karjäärile. Ja otsisid üha rohkem endale inimesest kaaslast. Ootasin Sind kannatlikult, toetasin Sind läbi südamemurdmiste ja pettumuste. Mitte iialgi ei noominud ma Sind halbade otsuste eest ja hullasin rõõmsalt, kui Sa koju tulid. Kuni Sa armusid.

Tema, nüüdseks Su naine, ei ole koerainimene, aga ikkagi tervitasin teda meie kodus, üritasin näidata pühendumust ja kuuletusin talle. Olin õnnelik, sest Sina olid õnnelik. Kui lapsed sündisid jagasin Sinu erutust. Olin lummatud nende roosast värvist, nende lõhnast ja soovisin samuti nende eest hoolitseda. Aga te muretsesite, et ma võin neid vigastada ja nii veetsin ma enamuse ajast pagendatuna teise tuppa või kuuti. Oh, kuidas ma tahtsin neid armastada, aga olin hoopis vangis. Kui nad kasvasid, sain nende sõbraks. Nad kiskusid end mu karvadest hoides üles võdisevatele jalgadele, torkasid sõrmi mu silmadesse, uurisid mu kõrvu, ja tegid mu koonule musi. Ma armastasin kõiki nende puudutusi, sest Sinu puudutus oli muutunud nii harvaks. Ja ma oleksin neid kaitsnud oma eluga, kui oleks vaja olnud. Hiilisin nende voodisse ja kuulasin nende saladusi ja salajasi unistusi. Me ootasime koos Sinu auto mürinat sissesõiduteel.

Kunagi oli aeg, mil kui keegi küsis: "On Sul koer?" võtsid Sa rahakotist välja minu foto ja rääkisid pikki jutte minust. Viimastel aastatel vastasid Sa lihtsalt: "Jah", ning muutsid teemat. Ma ei olnud enam Sinu koer, olin lihtsalt koer ja Sa panid pahaks igat väljaminekut, mis Sul minu peale teha tuli.

Nüüd on Sul karjäär ja võimalus kolida teise linna, aga te kolite korterisse, kuhu koduloomi ei lubata. Tegid õige otsuse arvestades oma perekonda, aga oli aeg, kui mina olin Sinu ainus perekond.

Olin autosõidu pärast elevil kuni me jõudsime koerte varjupaika. Seal lõhnas koerte ja kasside, hirmu ja lootusetuse järgi. Täitsid paar paberit ja ütlesid: "Tean, et te leiate talle hea kodu". Nad kehitasid õlgu ja saatsid Sulle vaevalise pilgu. Nemad teavad reaalsust ja võimalust leida kodu keskealisele emasele, mis siis et paberitega. Pidid oma poja sõrmed minu kaelarihma küljest lahti kangutama, kui ta karjus: "Ei, isa! Palun, ära luba neil võtta minu koera!" Ja ma muretsesin tema pärast, ja õpetuste pärast, mida Sa olid talle alles jaganud: sõprusest, lojaalsusest, armastusest ja vastutusest ning austusest kõigi elusolendite vastu.

Andsid minu kuklale head-aega-patsutuse, vältisid minu pilku ja keeldusid võtmast minu kaela- ja jalutusrihma Sinuga. Sul oli tähtaeg ja nüüd on ka minul.Kui Sa olid lahkunud tulid kaks kena naist ja rääkisid, et ilmselt teadsid Sa kolimisest juba kuid ette, aga ei teinud katsetki mulle ise hea kodu leida. Nad raputasid oma pead ja küsisid: "Kuidas Sa võisid?" Nad on nii hoolitsevad meie vastu siin varjupaigas, kuivõrd nende kiire graafik võimaldab. Loomulikult nad toidavad meid, aga ma kaotasin oma isu juba mitu päeva tagasi. Algul, kui keegi minu puurist möödus, sööstsin ma võre juurde, lootsin, et see oled Sina, et Sa muutsid oma meelt, et see oli vaid halb unenägu või et see oleks vähemalt keegi, kes hoolib, keegi kes võiks mu päästa. Kui mõistsin, et ma ei suuda tähelepanu püüdmises võistelda ülemeelikute kutsikatega, kellel ei ole minevikku, mida meenutada, taandusin kaugesse nurka ja ootasin.

Kuulsin samme, kui ta päeva lõpus minu juurde tuli ja tatsasin temaga piki vahekäiku eraldatud tuppa. Hämmastavalt vaiksesse tuppa. Ta tõstis mu lauale, sügas mu kõrvu ja palus mitte muretseda. Mu süda tagus oodates, et mis nüüd juhtub, aga samas oli mingi leevendus, sest ma juba teadsin. Vangi päevad on otsa saanud.

Nagu minu loomuses oli, olin tema pärast mures. Ta oli murdumas koorma all, mida ta kandis ja ma teadsin, et kuidagi teadsin ette iga tema liigutust. Õrnalt asetas ta žguti mu esikäpa ümber ja samal ajal jooksus pisar mööda tema põske. Lakkusin õrnalt tema kätt samuti, nagu olin toetanud Sind aastaid tagasi. Ta lükkas osavalt süstlanõela minu veeli ja tundsin nõela ja külma vedelikku liikumas oma kehas.

Heitsin uniselt lamama, vaatasin tema silmadesse ja pomisesin: "Kuidas Sa võisid?" Võibolla sai ta mu koerakeelest aru, sest ta sosistas: "Mul on nii kahju!" Ta kallistas mind ja selgitas, et see on tema töö, teha kindlaks, et ma läheksin paremasse kohta, kus mind ei ignoreeritaks, solvataks eega hüljataks ja kus ma ei pea ise enda eest hoolitsema - kohta täis armastust ja valgust ja kõigest praegusest nii palju erinevamasse paika. Ja kasutades oma viimast energiat üritasin talle hetkeks saba liputades märku anda, et minu: Kuidas Sa võisid? ei olnud temale suunatud. See oli Sinule suunatud, Minu Armastatud Peremees, sest ma mõtlesin Sinust.

Ma mõtlen Sinust ja ootan Sind igavesti. Ehk näitavad teised Sinu elus ka Sinu vastu sama palju truudust ja lojaalsust.

...

2006-08-21

Mõtteterad ;)

  • Head tüdrukud usuvad paradiisi, halvad – põrgut, targad – Darwinit
  • Head tüdrukud ootavad printsi valgel hobusel, halvad – miljardäri mustas mersus, targad – peavad nii üht kui teist ebareaalseks
  • Head tüdrukud magavad pidžaamas, halvad – alasti, targad – olenevalt olukorrast
  • Head tüdrukud otsivad omi erogeenseid piirkondi, halvad – ei tea neid, targad – arvavad, et neid pole olemas
  • Head tüdrukud on truud oma mehele, halvad – armukesele, targad – mõlemale
  • Head tüdrukud armastavad kõiki lapsi, halvad – ainult teismelisi, targad – ainult omi
  • Head tüdrukud ei kanna minit, halvad – kannavad, kuid aluspesuta, targad – ei kanna minit töö juures
  • Head tüdrukud päevitavad rannarõivais, halvad – rinnahoidjata, targad – varjulises kohas
  • Head tüdrukud juhivad allüksust, halvad – sponsori rahavooge, targad – oma firmat
  • Head tüdrukud usuvad puhast armastust, halvad – sagedast, targad – kvaliteetset
  • Head tüdrukud riietuvad korralikult, halvad – väljakutsuvalt, targad – kiiresti
  • Head tüdrukud muutuvad hoolitsevateks naisteks, halvad – kirglikeks armukesteks, targad – usaldusväärseteks sõpradeks

2006-08-09

Elu pärast steriliseerimist

Täna käisime Toometi Loomakliinikus Nike'l niite välja võtmas. Protseduur kestis ca 5 minutit ning arst kinnitas, et paraneme hästi :)))

Ottotriinu soost Nike ja Veronika

2006-08-01

Kiire ülevaade

Oleme nüüd terve juulikuu vait olnud ja mitte midagi rääkinud oma tegemistest. Eks puhkus ja üldse suvi hakkas pähe... :)

Vahepeal oleme aga jalgratturiga väitluse maha pidanud, käinud Juha Oreniuse agility trennis, Hiiumaal käinud ja kolinud... aga sellest kõigest lähemalt kohe, kui aega saab... :)

Kuulmiseni,

Nike, Sambucca ja Veronika

2006-07-31

Ja saigi asi tehtud

Nike sai steriliseeritud 28. juulil 2006.

Viisin Nike kella 12ks Tiina Toometi Loomakliinikusse ning olin koos temaga, kui talle tehti narkoosisüst. Tasakesi jäi pisike magama ning loomaarst viis ta minema. Natuke raske hingega lahkusin kliinikust, endal käed higised. Terve päev möödus enam-vähem pabistades...

Kella 16ks läksin autoga kliinikusse Nike'le järele. Välja toodi uimane koer, kes suutis vaatamata halvale enesetundele isegi saba liputada. Saime kaasa tabletid - valuvaigistid ja antibiootikumid ning õpetussõnad. Kodus koer magas kogu päev. Süüa õhtul ei soovinud. Juua ka mitte. Käisime ainult väljas pisemat häda tegemas ja rohtu söömas, mis hiljem küll välja tuli.

Laupäeva hommikul süüa ega juua taas ei tahetud. Tabletid andsin vastavalt arsti korraldusele, kuid mingi hetk Nike jälle oksendas ning sellega tuli tõenäoliselt ka osa tablettidest välja. Arstilt sai magu rahustavat rohtu ning see sai Nike'le ka sisse antud. Apaatne koer muutus õhtuks juba energilisemaks ning isegi sõi ja jõi. Jesss...

Pühapäeval oli Nike juba väga aktiivne, kargles ringi vaatamata keelamisele ja noomitamisele. No tee koerale selgeks, et kuni 09. augustini ei tohi ta äkilisi liigutusi teha ja eriti hüpata.

Esmaspäeva hommikul sai penile krae kaela pandud, kuid tuli välja, et see võeti väga kiiresti ära. Andekas koer :) Nüüd tuleb siis jälgida, et šaakal oma haava lakkuma ei hakkaks ja kuna krae ei täida oma funktsiooni, siis olen ta tööle kaasa tassinud.

Järgmisel kolmapäeval läheme siis niite välja võtma ja ca kuu aja pärast võime taas hakata agility'ga tegelema. Loodetavasti on mul kuu aja pärast energiast pulbitsev koer, kellele ma agility rajal järele ei jõua ;)

Perekond Hull :)